Muusikalistel lainetel

Olles juba kaks päeva laulnud Igor Gräzinist otsustasin oma hingepiinad lõpetada ja välja uurida inimese selle saladuslik-tuttava nime taga. Vikipeedia aitab alati.

Lõpetanud 1987 NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituut ja omandas õigusteaduste doktori kraadi. Õppinud ka Moskvas Üleliidulises Õigusinstituudis (teaduste kandidaat (PhD) 1979) ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas mille lõpetas 1975. aastal. Keskhariduse omandas I.Gräzin Miina Härma Gümnaasiumis.

 

Ning muidugi poliitilise tegevuse all tuleb märkida:

2003. aasta veebruaris tabati Igor Gräzin autoroolist 3,84 promillise joobega. Ka hiljem on teda purjuspäi avalikust kohast tabatud.

 

Igor oma kodulehel ütleb aga nii:

"See, mis minust kirjutatakse ja räägitakse, on suuresti õige."

 

 

Ja nii ongi.

.

Kui ma kuue aastane olin ja Kärdlas elasin, siis mingil talvisel perioodil armastasin ma silla käsipuudel kõndida, noh, nagu köietantsijad.

Ühel päeval siis turnisin samuti kuni miski mind ehmatas või tähelepanu kõrvale köitis. Järgmisel hetkel olin selili lumisel kõnniteel. Ma ei julgenud isegi nutta, sest mulle jõudis kohale teadmine, et kui ma oleksin kukkunud teisele poole – paksu jääga kaetud jõkke, ei oleks ma ehk enam sealt püsti tõusnud.

 

Rohkem pole ma silla käsipuudel kõndinud.  

Oeh.

Mu magu valutab nagu ma oleksin mürki joonud. Kuumalained.

Ja kuna mu lõuaotsale on ilmunud kummalised punased täpid, siis ma kardan, et olengi mürki joonud.

 

Kes minu mürgitas, kui tohib küsida?

.

Kirjuta.

Kirjuta, et ma olen...
.
.
.

Pool kaheksa hommikul sõin oma kohustusliku jogurti. Süda oli paha. Siis mõtlesin, et tühja kah, jään siis koju. Mingeid tähtsaid asju ka koolis ei ole, pealegi on kaks esimest tundi matemaatikad, kus esimese tunni ajal arvatavasti õpetaja püüab tahvlile teha mõnda kodust ülesannet, mida mõni usin riigieksamitegija veel kodus lahendab ja õpetajalt selgitust püüab saada, tunni lõppedeks suudavad mõned helgemad pead ülesandest aru saada ja seda ka õpetajale selgitada. Teise tunni alguseks on küsimust tekitanud ülesanne ilma vigadeta tahvlil ja kõik õpilased on selle ka oma vihikusse maha kirjutanud, kuskilt kostub kindlasti porisev-nördinud häälega küsimus, et kas me peame seda töös ka oskama ning alles siis saab asuda selle kallale, mida õpetaja tegelikult selle kahe tunni jooksul meiega teha kavatses. Muidugi ka kehaline, kus ma niikuinii ei oleks kaasa teinud, mulle esmaspäevasest tunnist juba piisas oma käe punaseks peksmisest vastu palli. Pealegi jääb ära viimane tund, kirsimammukene tänases päevas, kirjandus. Niisiis üritasin ignoreerida iiveldustunnet ja uuesti magama jääda.

Tegelikult puudun ma koolist harva. Kokku selle aasta jooksul olen ma puudunud kolm päeva, üks neist oli kooli enda hüvanguks. Mulle lihtsalt ei meeldi oma emale mingeid asju kokku luuletada ja tõendit paluda, ise ma tõendeid kirjutama parem ei hakka, sest klassijuhataja saaks mu varesejalgadest niikuinii kohe aru. See on üldse tobe, et 18-19 aastane õpilane peab oma vanematelt tõendeid paluma. Mu vanemad pole kunagi viitsinud neid kirjutada. Mäletan, et neljandas-kolmandas klassis pidin õpetajale näitama ema unise peaga segaselt kritseldatud lauset „Äratuskell ei helisenud!” Isegi allkiri puudus.

Igatahes kui lõpuks üles ärkasin, uimerdasin niisama toas ringi, lugesin, mingi hetk helistas Helena ja ütles, et ma proovi tuleksin, homme on ju aktused. Aajah, tõesti. Hakkasin siis aegamisi riideid otsima, üritasin juukseid kammida, andsin alla ja panin nad lihtsalt kuidagi kinni, siis helistas Helena uuesti, et ära ikka hakka tulema, aga homme enne kaheksat tuleb koolis olla. Lugesin raamatut edasi, põles ära mu viimane eelmisest talvest järele jäänud küünlavaru ja kell viis-null-kaks tekkis mul ilmutus soojast võileivast juustu ja kotletiga. Peale selle hommikuse jogurti polnud ma jõudnud midagi süüa. Lugesin edasi, poole kaheksa paiku asusin oma helesinist ilmutust realiseerima. Lõikasin kõikvõimalikest kohtadest ja sumpasin läbi lume Säästumarketi poole. Siin Sauel on sul kaks valikut: Säästumarket või Kaubakeskus. (Aaei, turuhall või midagi sellist on ka, aga see pannakse kella seitsmest kinni.) Säästumarketis pole tavaliselt kunagi midagi, aga Kaubakeskus viskab nii üle vahel, et kiusu pärast peab sinna Säästukasse minema(et kõik tasakaalus oleks). Natuke naljakas on see, et ühe sooja võileiva saamiseks pean ma ostma terve pätsi leiba, paki kotlette ja purgi majoneesi. Vähemalt sibulat müüakse veel üksikult. Kui mul just näpud-põhjas perioodi ei ole, siis ma just ei taha ka nädal aega leiba ja kotletti süüa. Ostsin veel piparkooke, ühe banaani ja küünlaid, valida oli ka kalmistuküünlaid, aga ma jäin siiski nende väikeste teeküünalde peale. Sibul maksis 21 senti, kui ma õigesti nägin. Ma tahtsin veel vaadata kui palju banaan maksis, aga selleks ajaks olin ma juba ostutšeki suutnud käes kägaraks mätserdada ja lisaks veel paar korda hammastega vajutada jõudnud. Millest neid ostutšekke tehakse, et nad nii jubeda maitsega on, sellised mõrudad.

Sumpasin tagasi kodu poole, linn on kõikjale juba jõuluehted üles pannud, juba paar nädalat tagasi tegelikult, aga nüüd on jõudnud juba ka esimesed kodud oma õue tulukesed panna ja aknale selle kohustusliku kolmnurga. Mul on jõulud lihtsalt südames.

Saue on naljakas, ta nagu on linn, aga nagu ei ole ka. Ma ei ole kunagi kartnud öösel kell neli ühest Saue otsast teise koju magama kõndida. Samuti võin ma õhtul 12-paiku marsalt tulles rahulikult tänaval laulda, sest kedagi lihtsalt ei ole. Vahel, kui õiges kohas varahommikuti oled, kuuled kuke kiremist. Ma mäletan, et mu Vana-Keila mnt kodu lähedal pidasid ka ühed kanu.

Koju jõudes meisterdasin valmis oma võileiva ja läksin alla seda soojendama. Kogu võileivasoojendusprotsessi jälgis mind laua alt vanem koer, ma ei teagi mis ta nimi on, aga ta on kõige õnnetum koer, keda ma näinud olen. Ta ei pööranud sekundikski oma nukrate silmade pilku. Kaks aastat tagasi oli ta hoopis teistsugune, aga see teine koer on ta ära rikkunud.

Niisiis, tegin oma võileiva koera valvsa pilgu all valmis, läksin üles, kuid lippasin veel korraks alla ja andsin salaja koerale kaks kotletti. Nüüd tahaks magama minna, homme peab vara ärkama, kahel aktusel olema ja kui veab, siis jääb meile ka kooli sünnipäevakringlit. Talvesaabaste jaht tuleb ka maha pidada. Ma olen seda juba kolmandat aastat edasi lükanud ja katkiste saabastega käinud. Tegelikult kui aus olla, siis ma kolmapäeval juba püüdsin, aga poodides oli mustmiljon erinevat saabast ja ma teadsin, et kui nüüd lihtsalt midagi ära ostan, kahetsen seda kuu aja pärast palavalt. Homme tuleb siis uus katse, kaks pead on ikka kaks pead. 
Ma peaksin tõesti magama minema.

Blogimine on ikka üks naljakas asi. Ma püüan endale blogimist seletada, kui väikestviisi karjatust, et ma olen olemas. See pikk tekst siin on küll üks suur sõnavaht, aga see on minu ühe päeva elu kokkupressituna siia ja isegi seda on liiga vähe. Mõtle, kui seda peaks tegema iga päev. 
.
.
.

...olemas.

Loe küülikutest ja teistest väga suurtest loomadest

 Mu tuba on nagu seapesa ja selles pole isegi mina süüdi. Kuna mu toas asub hiiglaslik riidekirst ajast ja arust riiete ja kangastega, on just see unistuste sihtpunkt kadrisandiks maskeerujatele. Lisaks riidepahnale on sinna sattunud täringuid, kaarte, nuppe ja kõike muud, millele peale astudes vääksatada ja tuntud ühelt-jalalt-teisele-hüppamis-tantsu karata saab. Peale selle oleks nagu mu toas elav nähtamatu kass Kass aknalaual lillepottides kaevetöid tegemas käinud ja kõik mulda täis ajanud. 
.
.
.
Ja tegelikult on minu päeva tähtsaimaks küsimuseks olnud, kas ma panen õhtuks selga/jalga püksid või seeliku.
Noh?